Miin

Miinimööbli valmistamiseks on tarvitatud Nõukogude päritolu KB-3 tüüpi meremiinide kestasid. Nimetatud miinid olid pärast II maailmasõda laialdaselt kasutuses Nõukogude relvastuses ja neid modifitseeriti pidevalt.
Sisaldasid lõhkeainet trotüül (200-300 kg), miinikestade orienteeruv läbimõõt 875 mm, pikkus 1310 mm.

Eesti meres kasutatud miinid

Type, year Diameter
Charge
Weight
History
AGSB
1942.a.
Ø 875 mm
Exp. 240 kg
Kogukaal: 1140 kg
Suur süvamere galvaaniseeritud löökmiin seadmega „Blok“. Loodud „KB-3“ baasil kasutamiseks allveelaevade vastu. Varustatud kahe elektromagnetilise kontaktantenniga. Ülemist antenni hoidis poi. Toodeti veel 1950. aastatel.
KB “Krab”
1944/1951.a.
Ø 875 mm
Exp. 240 kg
Kogukaal: 1090 kg
Suur süvamere akustiline miin seadmega „Krab“. Loodud „KB-3“ baasil kasutamiseks allveelaevade vastu. On paljude riikide relvastuses.
UKSM
1960.a.
Ø 875 mm
Exp. 300 kg
Kogukaal: 1350 kg
Unifitseeritud laevalt veestatav allveelaevavastane miin. Tootmisel kasutatud vene ja saksa kogemusi. Varusatatud akustilise lõhkeseadeldisega „Krab“ ja mittekonktaktsete elektromangetiliste antennidega. Ülemist antenni hoidis poi. Massiliselt toodetud kaasagne ankurmiin.

Pildid

Tuhandeid ülaltoodud tüüpi miine hoiti kuni 1994. aastani Tallinna lähedastes ladudes Astangul, Paljassaarel ja Naissaarel.

Naissaar, pindalaga 18,6 km², asub Soome lahes Eesti territoriaalvetes, 15 km kaugusel Tallinnast põhjasuunas. Oma erakordselt soodsa strateegilise asendi tõttu on saar militaarobjektina alati huvitanud Eestit valitsenud erinevaid võimusid, olles juba keskajal meremärgiks Tallinna suunduvatele kaubalaevadele.

Esimesed suured sõjalised ehitised – kaks suurtükipatareid– rajati siia Rootsi võimude poolt Põhjasõja ajal 1705. aastal. Pärast sõja lõppu, kui Eesti oli liidetud Vene impeeriumiga, jätkasid Naissaare kindlustustöödega juba venelased. 1720. aastaks oli siia rajatud kants viie bastioniga.

20. sajandi algul alustasid Vene võimud tsaari käsul Soome lahe sõjaliste objektide moderniseerimist. Eesmärgiks oli lukustada Soome laht, eesmärgiga kaitsta pealinna Peterburi läänest meritsi tuleva kallaletungi eest. Naissaare merekindlus ja üle lahe Soomes asuvad Mäkiluoto suurtükipatareid ning neid ühendav miiniväli olid selle kaitsesüsteemi põhiosaks. I maaimasõja puhkemise tõttu ei jõutud seda suurejoonelist projekti lõpetada, ehitustööd käisid veel sõja ajal. Naissaarel saadi valmis üheksa võimsat betoonist suurtükipatareid ja komandopunkt. Kui venelased 1918. aastal sakslaste eest Eestist taandusid, siis lasid nad suurema osa Naissaare merekindlustest õhku. Naissaarel asus ka Eesti Vabariigi ajal (1918-1940) kindlustatud mereväebaas.

Nõukogude ajal sai Naissaarest salastatud militaarne objekt. Suurtükipatareid olid asendatud rakettrelvadega, saare keskosasasus eriti valvatud meremiinide koostetehas ja miiniladu. Raudtee viis tehasest otse sadamasse ning kogu Soome lahe totaalne mineerimine oleks olnud vaid tundide küsimus.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1990. aastate algul ja enne nõukogude vägede lahkumist desarmeeris sealne sõjaväeosa ladudes seisnud miinid, põletades neist lõhkeaine – saarele jäi maha tohutu hulk tühjasid laialipaisatud miinikesti.

Comments are closed.